Sinihallitusjuustu-peekonipirukas

3 dl täisteranisujahu

2 spl seesamiseemneid

125 g võid

2 spl jääkülma vett

260 g peekonit

300 g kartulit

1 sibul

2 küüslaauguküünt

2 dl kohvikoort

2 muna

2,5 dl riivitud juustu

50 g sinihallitusjuustu

Valmista tainas käsitsi või köögikombainis. Haki külm või jahuga. Lisa seesamiseemned ja vesi ning sega tainaks. Vajuta 24 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele. Pane 30 minutiks külma. Täidise tegemiseks lõika peekon ribadeks ja pruunista rasvata pannil. Koori kartulid ja riivi jämeda riiviga. Pruunista koos peekoniga 5–10 minutit. Lisa pressitud küüslauguküüned ja hakitud sibul ning tõsta täidis põhjale. Klopi vispliga munad, koor, riivjuust ja murendatud sinihallitusjuust ning vala vormi. Küpseta pirukat 225kraadises ahjus 20 minutit.

(retseptipõhi Toidutarest)

Siit sai alguse minu suur pettumus kokakunstis... tegelikult on nüüd nii, et mõnda aega ma "perele" (loe endale JA mehele) süüa enam ei tee, igal juhul retsepte küll ei vali. Ja kui teen, siis teen enda maitse järgi (ilma lihata näiteks) ning arvestusega, et ise jaksan kõik ära süüa.

Selle retseptiga on nüüd nii, et seesamiseemneid meil ei olnud, kuid sisse jätaks nad ikka: teinekord ehk põnev proovida. Ja mis nimetati mehe poolt täitsa söömiskõlbmatuks (rändas lausa prügikasti), oli täisteranisujahu. Ei kõlbavat kassi saba allagi. Me pole seda varem söönud. Minu ülestunnistus: mingil imelisel põhjusel oli koogi põhi soojalt tõepoolest puhas liiv: vähe sellest, et ta ei seisnud absoluutselt koos, ta maitses ka nagu liivapuru. No aga kas just prügikasti... Seistes hakkas põhi ka koos püsima, valge nisu maitset täisteranisujahu muidugi ei saavita ka seistes.

Lahendusena näen ise panna jahu suhtena 1 dl täistera- ja 2 dl valget nisujahu. Noh et ehk kõlbab siis mehele ka. Kui ma kunagi nii julgeks hakkan, et jälle proovida kavatsen.

Mis mulle endale väga imponeeris ja millest ma varem midagi ei teadnud, oli pirukale kallatav juustukaste: vat seda nippi kavatsen küll ka edaspidi kasutada. Mille kogust aga vähendan poole võrra, on sinihallitusjuust. Praegu panin pirukale seda 100 g. Tegelik piruka nimi oli algretseptis kartuli-peekonipirukas, kuid ma sõin küll justkui sinihallitusjuustupirukat: isegi peekonimaitset ei tundnud üldse. Ja sedakorda oli mul sees ikka palju peekonit, ligi 300 g küll. Kartulit oli ilmselt vähem (kaks, ma ei tea, palju see kaaluda võiks), sest mees leidis, et see on maksmimum, mis tema närv kartulit piruka sees välja võiks kannatada. Nagu ajalagu näitab, läks pirukas lõpuks ikka mulle söömiseks.

Taaskord retsept, mis iseenesest kõlbab süüa küll, kuid ma kavatsen seda edasi arendama hakata ja leida selle meie "päris oma". Ilus nägi pirukas välja küll, apetiitne, sellisena julgeb seda pakkuda ka külalistele. Maitsma 100 g sinihallitusjuustu kasutamisel peaks see pirukas eelkõige sinihallitusjuustu sõpradele.