Broileripirukas sinihallitusjuustuga

Põhi:
150 g võid
3,5 dl jahu
0,5 tl soola
2 spl vett

Täidis:
300 g broilerifileed marinaadis
1 sibul
1 punane paprika
1 väike purk ananassitükke
100 g sinihallitusjuustu
2 dl vahukoort
1 muna
2 dl riivjuustu

Näpi või, jahu ja sool purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sega ühtlaseks. Suru tainas võitatud 26 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele. Hoia täidise valmistamise ajal jahedas. Lõika broilerifilee kuubikuteks ja pruunista pannil väheses õlis. Lisa hakitud sibul ja paprika. Prae 5 minutit ja tõsta tulelt. Sega juurde nõrutatud ananassikonserv, peenestatud sinihallitusjuust, vahukoore-muna segu ja riivjuust. Küpseta põhja 200kraadises ahjus 10 minutit. Vala peale täidis ja küpseta veel 20 minutit.

(retsept Angeelika Kangi ja Lia Virkuse kokaraamatust "100 pirukat")



Ainus, mis ma sellise retsepti juures aru ei saa: miks peaks pitsa juures muretaignapõhi hea olema. Kuid sisu maitses tõesti hästi, isegi vaatamata minu ebalusele, miks nii palju vahukoort. Juustu panin sisse ja peale, noh et tõeliselt juustune oleks. Sinihallitusjuust kusjuures ei domineerinud (taaskord mu hirm). Kordamisele minnes ilmselt valin ikka oma õhukese põhja variandi, mulle see muretaigna oma ei istu. Täidist soovitan!

Lihtne vorstipitsa

Põhi:

25 g värsket pärmi

0,5 tl soola

1,5 dl piima

3 sl sulatatud võid või õli

3 dl jahu (lisaks 0,5-1 dl jahu rullimiseks)

Kate:

2 dl ketšupit

1 pakk (300-400 g) pitsakatet

100 g riivitud juustu

pitsamaitseainet

Taina valmistamiseks hõõru pärm soolaga vedelaks. Sega hulka käesoe piim, rasvaine ja nisujahu. Sõtku ühtlaseks tainaks, mis lööb käte küljest lahti. Kata tainapall rätikuga ja lase soojas kohas kerkida 30 minutit. Seejärel jaga tainas pooleks ning rulli mõlemast tükist jahuga üleriputatud laual suur ümmargune pitsapõhi. Tõsta põhi ahjuplaadile, määri ketšupiga. Jaota ühtlaselt peale pitsakate, puista üle ohtra pitsamaitseaine ja seejärel riivitud juustuga. Küpseta 225kraadises ahjus 10 minutit. Tee samamoodi ka teine pitsa.

(retseptipõhi Lia Virkuse ja Pille Endeni "Nutika perenaise kokaraamatust")

Väga lihtsalt valmistatav pitsa, tundus, et maitses ka kõigile. See tähendab, et sõi mees, kellele see oli mõeldud, isegi laps sõi, ainult et tema eelistas pitsakattele põhja. Esimest korda võin hõisata, et mul tuli ka pitsapõhi välja, juhhuu! Seda põhja hakkan kindlasti ka edaspidi kasutama, kattega võib juba varieerida. Kui ma ükskord pitsat jälle süüa saan.

Seenesaiad

125 g nisujahu

120 g täistera nisujahu

4 tl küpsetuspulbrit

0,25 tl soola

1 küüslaauguküüs

75 g šampinjone

1 muna

1,25 dl keefirit

2,5 dl sibulat

2 sl juustu või päevalilleseemneid

2 tl piima

Pane ahi 175 kraadi juurde sooja. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Mõõda kaussi tavaline ja täisteranisujahu, küpsetuspulber ja sool ning sega läbi. Aja pannil õli tuliseks, lisa hakitud sibul ja pressitud küüslauk ning kuumuta 1 minut. Lisa ka viilutatud šampinjonid ja kuumuta paar minutit. Lase jahtuda. Sega seene-sibulasegu kõigepealt lahtiklopitud muna ja siis keefiriga. Lisa saadud mass kuivainetele ning sega ühtlaseks. Tõsta lusikaga tainast pisikesed pätsid küpsetusplaadile. Määri pealt piimaga ning puista üle juustu või päevalilleseemnete või mõlemaga. Küpseta 175 kraadini eelsoojendatud ahju keskosas 25–30 minutit.

(retseptipõhi Toidutarest)

Esialgsetesse koostisainetess on märgitud palju seda, mida ma ise sisse ei pannud, aga tahaks tulevikus panna, kui võimalus on. Esiteks sibulat mul ei olnud ja sellest on kahju: sibul oleks kindlasti seene maitset mahendanud . Teiseks ma ei määrinud oma saiu millegagi üle, ilmselt laiskusest eelkõige (munaga ju oleks saanud, seesamiseemneid ka peale). Kolmandaks oli minul keefir asendatud veega, kuid usun, et keefiriga tulevad need kindlasti paremad.

Nii, sellise tausta pealt tahtsin mina siis ausaid ja isuäratavaid seenesaiu... mis, eks ma lahmasingi neid päris mitu sisse, kuid väga palju neid siiski ei söö. Väga tugeva seenemaitsega soolased saiad. Süües tekkis idee, et sibul kindlasti sisse (retseptis ju oli ka, kuigi roheline sibul, kuid mul polnud isegi mugulaid kodus) ja teiseks pealt saaks ka munaga määrida, väike kaunistusgarneering. Pluss siis väikesed väikesed pätsikesed, et oleks hea neid nööpe suhu visata ja nii muuseas teistsugune maitseelamus saada. Lihtsalt neid saiu süüa ja veel selliste suurtena.. minu jaoks oli liiga palju. Liiga seen. Samas ega ma neid söömata ka jäta, põnev ikkagi.

Aa, seda ka, et kuigi ma grammides kaalu puudumisel (juba poes vaadatud: nii kallis!) mõõta ei saa, siis umbkaudu jahu pannes (leidsin ühest küpsetusraamatust mitu grammi jahu läheb detsiliitrisse) jäi mul tainas märg. Ehk siis plaadile tõstsin ma seda lusikaga, mitte ei vorminud käte vahel.

Sinihallitusjuustu-peekonipirukas

3 dl täisteranisujahu

2 spl seesamiseemneid

125 g võid

2 spl jääkülma vett

260 g peekonit

300 g kartulit

1 sibul

2 küüslaauguküünt

2 dl kohvikoort

2 muna

2,5 dl riivitud juustu

50 g sinihallitusjuustu

Valmista tainas käsitsi või köögikombainis. Haki külm või jahuga. Lisa seesamiseemned ja vesi ning sega tainaks. Vajuta 24 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele. Pane 30 minutiks külma. Täidise tegemiseks lõika peekon ribadeks ja pruunista rasvata pannil. Koori kartulid ja riivi jämeda riiviga. Pruunista koos peekoniga 5–10 minutit. Lisa pressitud küüslauguküüned ja hakitud sibul ning tõsta täidis põhjale. Klopi vispliga munad, koor, riivjuust ja murendatud sinihallitusjuust ning vala vormi. Küpseta pirukat 225kraadises ahjus 20 minutit.

(retseptipõhi Toidutarest)

Siit sai alguse minu suur pettumus kokakunstis... tegelikult on nüüd nii, et mõnda aega ma "perele" (loe endale JA mehele) süüa enam ei tee, igal juhul retsepte küll ei vali. Ja kui teen, siis teen enda maitse järgi (ilma lihata näiteks) ning arvestusega, et ise jaksan kõik ära süüa.

Selle retseptiga on nüüd nii, et seesamiseemneid meil ei olnud, kuid sisse jätaks nad ikka: teinekord ehk põnev proovida. Ja mis nimetati mehe poolt täitsa söömiskõlbmatuks (rändas lausa prügikasti), oli täisteranisujahu. Ei kõlbavat kassi saba allagi. Me pole seda varem söönud. Minu ülestunnistus: mingil imelisel põhjusel oli koogi põhi soojalt tõepoolest puhas liiv: vähe sellest, et ta ei seisnud absoluutselt koos, ta maitses ka nagu liivapuru. No aga kas just prügikasti... Seistes hakkas põhi ka koos püsima, valge nisu maitset täisteranisujahu muidugi ei saavita ka seistes.

Lahendusena näen ise panna jahu suhtena 1 dl täistera- ja 2 dl valget nisujahu. Noh et ehk kõlbab siis mehele ka. Kui ma kunagi nii julgeks hakkan, et jälle proovida kavatsen.

Mis mulle endale väga imponeeris ja millest ma varem midagi ei teadnud, oli pirukale kallatav juustukaste: vat seda nippi kavatsen küll ka edaspidi kasutada. Mille kogust aga vähendan poole võrra, on sinihallitusjuust. Praegu panin pirukale seda 100 g. Tegelik piruka nimi oli algretseptis kartuli-peekonipirukas, kuid ma sõin küll justkui sinihallitusjuustupirukat: isegi peekonimaitset ei tundnud üldse. Ja sedakorda oli mul sees ikka palju peekonit, ligi 300 g küll. Kartulit oli ilmselt vähem (kaks, ma ei tea, palju see kaaluda võiks), sest mees leidis, et see on maksmimum, mis tema närv kartulit piruka sees välja võiks kannatada. Nagu ajalagu näitab, läks pirukas lõpuks ikka mulle söömiseks.

Taaskord retsept, mis iseenesest kõlbab süüa küll, kuid ma kavatsen seda edasi arendama hakata ja leida selle meie "päris oma". Ilus nägi pirukas välja küll, apetiitne, sellisena julgeb seda pakkuda ka külalistele. Maitsma 100 g sinihallitusjuustu kasutamisel peaks see pirukas eelkõige sinihallitusjuustu sõpradele.

Kartuli-hakklihakeerud

500 g keedetud kartuleid

250 g võid

8 dl jahu

2 tl soola

1-2 küünt küüslaauku

1 sibul

300 g hakkliha

maitseaineid hakkliha praadimiseks

muna määrimiseks

juustu kaunistamiseks

Keeda kartulid ja püreeri, maitsesta soolaga. Näpi või ja jahu purutaoliseks massiks. Sega juurde kartulimass. Hoia saadud segu 1 tund külmikus. Haki sibul ja purusta küüslaauk ning prae paar minutit õlis. Lisa hakkliha ja jätka pruunistamist. Lõpuks sega juurde hapukoor, tomatipasta ja maitseained. Rulli tainas laiali ja kata täidisega. Keera tihedalt rulli ning lõika 2 cm paksusteks viiludeks. Aseta viilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Määri lahtiklopitud munaga. Küpseta 175°C juures praeahjus, kuni rullid on kuldpruunid. Vahepeal raputa rullidele riivitud juustu.

(retseptipõhi Toidutarest)

Kuna mul kaal puudub, siis sai kartulite kogus taignasse valitud suht suvaliselt, ka panin ma veidi vähem jahu ja võid (seda siis ühe paki ehk 175 g): muud ei juhtunudki, kui et tainas oli veidi "märjem", häda pärast andis sellega täitsa ringi käia. Hiljem maitses mingeid kõrvalekaldeid seepärast vaevalt esines.
Kuidas kartulipüreed teha, ma ei kirjuta: tehku igaüks oma äranägemise järgi. Minul läks see untsu (tuli selline svammitaoline), kuid õnneks jahu lisamine ja hilisem küpsetamine päästis.
Algses retseptis kasutati maitsestamata jogurtit, kuid kuna mul seda kodus polnud, panin hapukoort. Ka otsustasin ma terve hapukoorepaki lõpu hakklihale pigistada, mistõttu seda sai veidi palju, kuid lõpptulemus ei tulnud siiski vedel.
Hakklihamassi minu tehtud kogusesuhetes kartuliga ei tulnud väga palju: pigem jäi domineerima kartul ja hakkliha oli kusagil seal sees. Minule sobis, mees kui lihanõudleja oleks kindlasti tahtnud rohkem. Üldse läks kogu toit kaubaks nii, et mees sai seda süüa majoneesi ja mingi terava kastmega ülekallatult (pole just hea reklaam tulemusele), mina sõin kui pirukat näpuvahel, suurem poiss samamoodi. Suurem poiss, kes viimasel ajal on olnud rohkem kui niru ja pepsi söömaga, sõi lausa kolm pirukat järjest!
Kui ma kogu selle rulli sain kokku mäditud, tuli teine üle poole meetri pikk. Ma ei tea, mu viimasel ajal proovitud pirukalaadsed asjad kipuvad millegipärast tulema sellised üüratult suured. Et asjale "rohkem ilmet anda", lükkasin rulli kokkupoole ja seepärast see selliseks ovaalseks ja laiupidi suureks jälle läkski. Algse retsepti juuresoleval pildil olid rullid kenad väikesed ümmargused ja juustu neil peal ei olnud: keerud jäid kenasti näha ja toit ahvatlev. Minu lõpptulemus nii ahvatlev polnud, kuid maitse kõlbas ja vähemalt kaks-kolmandikku sööjatest oli tulemusega väga rahul.

EDIT: 07.05.2010 lisasin uue pildi. Nüüdseks on keerdusid tehtud päris mitmeid kordi, viimastel katsetustel on pirukad ümmarguseks ka läinud. Köögikaalu uhke omanikuna võin öelda, et täpseid koguseid järgides on retseptis ikka häbemata vähe täidisematerjali: minule sobib, aga meest sellega ikka ära ei peta. Martin suurimad lemmikud!