Marmori-toorjuustukook

150 g šokolaadiküpsiseid

50 g võid

750 g maitsestamata toorjuustu

2 dl suhkrut

2,5 dl hapukoort

1 sl jahu

2 tl vanillisuhkrut

2 muna

50 g Bitterit

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru lahtikäiva koogivormi põhja. Koogivorm mähi hoolikalt fooliumisse. Suures kausis vahusta mikseriga toorjuust suhkruga (2 minutit). Lisa hapukoor, jahu ja vanillsuhkur. Lisa ükshaaval ning hoolikalt segades juurde munad. 4 dl segust tõsta väiksemasse kaussi ja sega hulka sulatatud šokolaad. Pool heledast segust määri koogipõhjale. Pane peale pool šokolaadisegust, siis jälle hele segu ja siis šokolaadisegu. Sega kergelt noaga, nii saad kirju marmorimustrilise katte. Aseta vorm veevanni. Küpseta ahjus 160 kraadi juures umbes 1 tund ja 15 minutit. Lase jahtuda. Kata pealt ning pane vähemalt 4 tunniks külmikusse.

(retsept koogiraamatust "100 kooki 2")

Minu esimene kokkupuude toorjuustuga. Nii paks! Kui keegi netis mainis, et temal jäi kook võdisema, siis minu toorjuustuga oleks seda küll palju tahetud. Väga tihke tulemus.
Maitse... pilt oli kokaraamatus ilusam kui minu tulemus, õhulisem. Piinlikkusega pean tunnistama, et ei meenutanud sellist kodusooja kooki, vaid oleks justkui poest ostetud olnud. Oleksin võinud mehe peal katsetada ja öelda, et magusaletist tõin, too oleks kindlasti uskuma ka jäänud. Mees, kes magusat ei söö eales sellistes kogustes kui mina, leidis, et magusam võiks olla. Jeeh.

Arvasin sest koogist rohkem. Noh et on hõrk... just, hõrk on see sõna. Aga oli lihtsalt kook. Et siis teha kõlbab küll, kuid selliste alla ei klassifitseeru, et ma kohe homme seda kordama kipuksin.

Et sellise teksti peale ei arvataks, et paha oli, tunnistan kohe ausalt: kolm tükikest sellest sai Martin, ühe mees ja ülejäänu kadus minu kõhtu. Eksole, paha kook.

Makaronivorm Merevaiguga

4 dl makarone

1,5 tl soola

2 sibulat

1 küüslaauguküüs

300 g hakkliha

0,5 tl jahvatatud paprikat

0,5 tl pipart

0,5 tl soola

5 dl piima

200 g Merevaiku

2 muna

1 tl ürdisoola

Pane suurde potti vesi ja sool, kuumuta keemiseni. Lisa makaronid ja keeda peaaegu pehmeks (al dente), jälgides keetmisaega pakendilt. Haki sibul. Kuumuta pannil õli, pruunista sibulat, purustatud küüslaauku ja hakkliha väikesel tulel, kuni sibul muutub klaasjaks. Maitsesta soola, pipra ja paprikapulbriga. Kastme valmistamiseks kalla piim väiksese kastrulisse. Kuumuta pidevalt segades keemiseni ja võta tulelt. Lisa vähehaaval juust, sega ühtlaseks ja lase veidi jahtuda. Klopi hulka munad, maitsesta ürdisoolaga. Pane makaronid ja hakkliha kihiti rasvainega määritud ahjuvormi(desse), kalla peale juustukaste. Küpseta 175 kraadi juures 1 tund.

(retseptipõhi Toidutarest)

Makaronivorm on meie pere üks lemmikutest. Ma seda kõige tavalisemat retsepti siia panema ei hakka, kuid ühe variandi makaronivormist, mille leidnud olen, salvestaks küll ära. Et kuidas asja huvitavamaks teha.

Minu jaoks oli siin uueks paprikapulbri lisamine, kuid kui selle maitset ka tunda tahta, tuleks seda kindlasti veidi rohkem panna. Nii suure koguse piima sees Merevaigu sulatamine oli ka põnev, ja tõepoolest andis see vormile teise meki. Ma pakuks, et selle kohta öeldakse siidine. Aga ega ma ei tea ka. Mõnus pehme maitse tuli vormile igal juhul juurde. Mees otseloomulikult mödistas kõik oma terava punase kastme ja majoneesiga üle ja ütles, et vorm nagu vorm ikka.

Mina igal juhul soovitan! Järgmine kord proovin ka kindlasti seda varianti makaronivormist. Ma ei saa öelda, et meie variant oleks puine.. aga võibolla saan ka. See oleks siis pehmem, nagu juba mainisin.

Aa, muide, kuna ma pean igale poole küüslaauku ja sibulat sisse suruma, siis siin retseptis tegelikult küüslaauku ei olnud. Lisaks minu avastus: üks küüs küüslaauku kartulivormis välja ei tule, makaronivormis annab küll maitsenüansi juurde. Et siis ärge liialdage.

Tatra-kanahakklihahautis

3 dl tatart
2 porgandit
1 sibul
400 g kanahakkliha
soola
musta pipart

Pane pestud tatar veega tulele, keeda pehmeks ja maitsesta soolaga. Vajadusel lisa keemise ajal vett. Koori porgandid ja riivi jämeda riiviga, koori ja haki sibul. Pruunista porgandit, sibulat ja hakkliha pannil õlis 6-8 minutit, maitsesta soola ja pipraga. Kalla pannitäis potti tatra juurde, sega korralikult läbi ning hauta 10 minutit. Maitsesta vajadusel veel soola-pipraga.

(retseptipõhi Lia Virkuse ja Pille Endeni "Nutika perenaise kokaraamatust")

Põhimõtteliselt ma tegin sama retsepti, kuid siinsest nimekirjast olen välja jätnud tomati. Et siis kes tahab, võib hakklihale lisada ka kaks tükeldatud tomatit. Mina lisasin ja mulle ei meeldinud. Ma ei ole vist hautatud tomati sõber.
Seda peab aga küll mainima, et kuigi ma ei teadnud sedagi, kas ma tatra sõber olen, siis väga maitsev tulemus tuli. Järgmine kord peaks ainult poole kogusest tegema, sest üksinda süües (tegingi nädala sees, sest mees arvas juba ette, et temale tatar ei kõlba) saab muidu kogus liiga suur.

Ahjustrooganov

400 g seastrooganovi

2-3 sibulat

1 dl majoneesi

2 dl hapukoort

1 dl kohvikoort

2 tl sinepit

1 sl tomatipastat või ketšupit

soola

musta pipart

lihamaitseainet

Pruunista liharibad õlis, maitsesta soola, pipra ja lihamaitseainega. Koori sibulad ja lõika õhukesteks ratasteks. Määri ahjuvorm õliga, laota liha vormi põhja ja kata sibulatega. Sega kastmeks kokku majonees, hapukoor, kohvikoor, sinep ja tomatipasta või ketšup, maitsesta soola ja pipraga. Vala kaste lihale ja küpseta rooga 200kraadises ahjus 30 minutit.

(Lia Virkuse ja Pille Endeni "Nutika perenaise kokaraamatust")

Ise ei teinud, seega miskit tarka valmistamise kohta lisada ei ole. Mõnus teistsugusemaitseline liha kui me tavaliselt sööme. Kastet võiks ehk veidi rohkem olla, mina nii lihasõber pole: saaks kartuli kõrvale panna rohkem kastet ja vähem liha.

Karamelline õunakook

1 pakk "Juubeli" tordipulbrit

4 õuna

175 g võid

kaneeli

5 muna

2 sl nisujahu

1 dl suhkrut

Kuumuta ahi 180 kraadini. Sulata või ja sega tordipulbriga. Kata koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja seejärel tainaga. Koori õunad ja tükelda. Jaota ühtlaselt tainale ja riputa peale kaneeli. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 10 minutit. Vahusta munavalged suhkruga. Vahusta munakollased ja lisa koos jahuga munavalgele. Tõsta saadud segu õuntele ja küpseta ahjus veel 30-40 minutit. Kui kook pealt liiga pruunistub, kata vajadusel fooliumiga.

(retsept Angeelika Kangi, Lia Virkuse ja Maire Suitsu "Õunakookidest")

Imehea õunakook, millel on karamellimaitseline magus põhi, kaneelised õunad vahepeal ja peal õhuline kate. Mees krabas kohe lisatüki, endalgi oli tegu, et end tagasi hoida.

Järgmiseks korraks teadmiseks: ahjuplaat alla! Seekord saime lausa esmakordselt suitsuandurid tööle, ise käisin tubade tuulutamisel akna peal õhku hingamas, kuna seis oli tõsiselt vingune. Tainas vormist välja ei pressinudki, kuid või sulas küll.

Teiseks 180 kraadi juures on 30 minutit küpsetamist maksimum: minul saigi põhi visuaalselt liiga tume. Samas maitset ei rikkunud (veel), seega vahet pole.

Igal juhul soovitan! Kuna mees on lihtsamate asjade vänn, siis ma usun, et mingi aeg saan uuesti tellimuse: tehku aga uuesti toda head õunakooki. See on tõesti eriline ja hea ka minu arust.

Riisi-kanawok

2 dl pikateralist riisi

1 sibul

3 küüslaauguküünt

1 tl karrit

2 porgandit

250 g värskeid šampinjone

4 (grill)kanakintsu

1 väike purk ananassi

3 sl sojakastet

Keeda riis rohkes vees. Koori ja peenesta sibul ja küüslaauk, pruunista koos karriga kergelt wokpannil ning tõsta kõrvale. Lõika porgandid õhukesteks viiludeks, prae õlis poolpehmeks ja tõsta samuti kõrvale. Viiluta šampinjonid, pruunista õlis ning eemalda pannilt. Tükelda kana ja pruunista ka see. Tõsta wokpannile tagasi kõik kõrvale pandud ained. Lisa keedetud riis ja nõrutatud ananassitükid ning kuumuta segades 5 minutit. Maitsesta sojakastmega ja serveeri kohe.

(retsept Lia Virkuse ja Pille Endeni "Nutika perenaise kokaraamatust")

Ma pean kuidagi oma retsepte erimärgistama hakkama, et teaks pärast, millised on eriti maitsvad retseptid. See siin on eriti maitsev retsept. See oli esimene roog, mis ma jõulukingiks saadud ja enda sünnipäeva paiku minu kätte jõudnud kokaraamatust tegin. Uuesti tegime seda pool nädalat hiljem. Ja siis nüüd. Megagiga hea asi, soovitan kõigil proovida! Ainus, mida sisse ei saanud panna (jätsin siiski retsepti: ehk kunagi üksi olles panen), olid šampinjonid: mees ei söö neid. Ja kana oli meil muidugi mehe moodi palju palju. Aga hea oli see ikkagi. Lisaks tuleb mainida, et just selle retsepti pärast on meil plaanis wokpann osta, kuigi aineid annab kokku segada ka suures potis.

PS! Kui keegi tark teab, siis võib öelda: kas tõesti ametlikult on eesti keeles lubatud kirjutada ka vokipann? Ma arvasin, et mitte.

Sinihallitusjuustu-peekonipirukas

3 dl täisteranisujahu

2 spl seesamiseemneid

125 g võid

2 spl jääkülma vett

260 g peekonit

300 g kartulit

1 sibul

2 küüslaauguküünt

2 dl kohvikoort

2 muna

2,5 dl riivitud juustu

50 g sinihallitusjuustu

Valmista tainas käsitsi või köögikombainis. Haki külm või jahuga. Lisa seesamiseemned ja vesi ning sega tainaks. Vajuta 24 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele. Pane 30 minutiks külma. Täidise tegemiseks lõika peekon ribadeks ja pruunista rasvata pannil. Koori kartulid ja riivi jämeda riiviga. Pruunista koos peekoniga 5–10 minutit. Lisa pressitud küüslauguküüned ja hakitud sibul ning tõsta täidis põhjale. Klopi vispliga munad, koor, riivjuust ja murendatud sinihallitusjuust ning vala vormi. Küpseta pirukat 225kraadises ahjus 20 minutit.

(retseptipõhi Toidutarest)

Siit sai alguse minu suur pettumus kokakunstis... tegelikult on nüüd nii, et mõnda aega ma "perele" (loe endale JA mehele) süüa enam ei tee, igal juhul retsepte küll ei vali. Ja kui teen, siis teen enda maitse järgi (ilma lihata näiteks) ning arvestusega, et ise jaksan kõik ära süüa.

Selle retseptiga on nüüd nii, et seesamiseemneid meil ei olnud, kuid sisse jätaks nad ikka: teinekord ehk põnev proovida. Ja mis nimetati mehe poolt täitsa söömiskõlbmatuks (rändas lausa prügikasti), oli täisteranisujahu. Ei kõlbavat kassi saba allagi. Me pole seda varem söönud. Minu ülestunnistus: mingil imelisel põhjusel oli koogi põhi soojalt tõepoolest puhas liiv: vähe sellest, et ta ei seisnud absoluutselt koos, ta maitses ka nagu liivapuru. No aga kas just prügikasti... Seistes hakkas põhi ka koos püsima, valge nisu maitset täisteranisujahu muidugi ei saavita ka seistes.

Lahendusena näen ise panna jahu suhtena 1 dl täistera- ja 2 dl valget nisujahu. Noh et ehk kõlbab siis mehele ka. Kui ma kunagi nii julgeks hakkan, et jälle proovida kavatsen.

Mis mulle endale väga imponeeris ja millest ma varem midagi ei teadnud, oli pirukale kallatav juustukaste: vat seda nippi kavatsen küll ka edaspidi kasutada. Mille kogust aga vähendan poole võrra, on sinihallitusjuust. Praegu panin pirukale seda 100 g. Tegelik piruka nimi oli algretseptis kartuli-peekonipirukas, kuid ma sõin küll justkui sinihallitusjuustupirukat: isegi peekonimaitset ei tundnud üldse. Ja sedakorda oli mul sees ikka palju peekonit, ligi 300 g küll. Kartulit oli ilmselt vähem (kaks, ma ei tea, palju see kaaluda võiks), sest mees leidis, et see on maksmimum, mis tema närv kartulit piruka sees välja võiks kannatada. Nagu ajalagu näitab, läks pirukas lõpuks ikka mulle söömiseks.

Taaskord retsept, mis iseenesest kõlbab süüa küll, kuid ma kavatsen seda edasi arendama hakata ja leida selle meie "päris oma". Ilus nägi pirukas välja küll, apetiitne, sellisena julgeb seda pakkuda ka külalistele. Maitsma 100 g sinihallitusjuustu kasutamisel peaks see pirukas eelkõige sinihallitusjuustu sõpradele.

Õunamuffinid rosinatega

2 muna

1,5 dl suhkrut

2,5 dl jahu

1 tl küpsetuspulbrit

0,25 tl soola

2 tl vanilliinsuhkrut

100 g võid

1 dl vahukoort

2 õuna

1 sl suhkrut

1 tl kaneeli

1 dl rosinaid

Mikserda toasoojad munad suhkruga kohevaks vahuks. Sega kausis jahu, küpsetuspulber, sool ja vaniljesuhkur. Sulata kastrulis või ning lase jahtuda. Lisa munavahule vaheldumisi jahtunud või, vahustamata koor ja kuivainete segu. Lõpuks sega ettevaatlikult hulka rosinad.
Täida muffinipanni avaused paberist muffinivormidega, tõsta igaühesse supilusikatäis tainast. Peale laota kaneeli ja suhkruga segatud õunatükke. Küpseta ahjus 225° juures 15 minutit.

(retseptipõhjad Toidutarest)

Puhtalt mehele tehtud küpsetis: kuigi ma neid hetkel süüa ei saa, ega ei tahagi. Pidavat maitsema, poisile kõlbasid küll süüa.

Ega muud ei oskagi lisada, kui et järgmine kord ma kasutaks siiski selliseid pabermuffinivorme, mis pole kapis muu kraami all lapikuks vajunud, ka eelistaks, et neid jagub, mitte et mõned peavad minema teisele ringile.

Banaani-kaerahelbepannkoogid

400 g maitsestamata jogurtit

1,5 dl kaerahelbeid

2 dl jahu

0,5 tl söögisoodat

0,25 tl soola

1 muna

1 spl õli

2 suurt küpset banaani

Sega kaerahelbed jogurtiga ja lase 10 minutit pehmeneda. Sega suuremas kausis omavahel kuivained ja lisa kaerahelbesegule. Klopi muna õliga kokku, lisa tainale ja sega hästi läbi. Lisa väikesteks tükikesteks lõigatud banaanid. Prae väikesel omletipannil keskmisel kuumusel ülepannikoogid, küpsetades alumist poolt umbes 4 minutit ja siis teist pool 1–2 minutit.

(retseptipõhi Toidutarest)

Täiesti tavalised pannkoogid tulid, neid saan aga süüa ka mina, kes elan siin viimaseid nädalaid magusainevaba elu. Natuke oli sees tunda kaerahelbeid, maitses kergelt taustaks banaan. Kuna ma midagi sarnast pole varem teinud, siis millegipärast tiksus kogu aeg kuklas: siin on kasutatud banaaniessentsi. Tegelikult ju polnud. Kaerahelbeid laseksin järgmine kord natuke kauem jogurtis seista, et teada saada, kuidas tulemus siis on: pannkooke seekord nii palju ei jagunud, et oleks hiljem rohkem seisnu maitset proovida saanud.

Mees nõudis suhkurt juurde, vähe magus olevat, mulle sobisid küll.

Juustukoorene kartulivorm

600 g kartuleid
5 küüslaauguküünt
3 sibulat
2 dl vahukoort
25 g võid
soola
pipart
tüümiani
150 g riivitud juustu

Koori kartulid, küüslaauk ja sibul ning viiluta hästi õhukesteks viiludeks. Sibul ja küüslaauk prae pannil kuldkollaseks. Määri ahjuvorm võiga kokku ja lao esimese kihina põhja kartuliviilud. Kihile kartulitele raputa soola ja natuke pipart, tüümiani, kõige peale puista küüslaugu-sibula segu. Vormi vahekihtidele võid riputada veidi juustu. Siis taaskord kartulid ja maitseained, sibul-küüslaauk ja veidi juustu ja nii kolm korda. Vala kartulid üle vahukoorega. Laota kõige peale väikeseid võitükikesi ja küpseta 180 kraadi juures kuni 45 minutit. Vahetult enne vormi ahjust väljavõtmist puista sellele ohtralt juustu.

(retseptipõhi Toidutarest)


Tegelikult oli selle vormi nimi küüslaaugu-kartulivorm, kuid selleks tuleks küüslaauku ikka hulga rohkem panna: praegu küll selle maitse välja ei tulnud. Vorm on muidu maitsev, kuid kuna sellele tuli meie peres (liha peab ka olema!) eraldi kotletid kõrvale teha, oleks eelnev hakkliha-kartulivorm isegi mugavam teha: kõik komponendid kohe ühes ahjuvormis koos. Erilisi tegemisnippe soovitada pole: kuna täna panime vormile ahju plaadi ka kohe alla, siis jätsime sinise suitsu episoodid toidu valmistamises õnnelikult vahele.

Maitsev kartuli-hakklihavorm

500 g kartuleid

2 keskmist sibulat

3 küüslaaugu küünt

500 g hakkliha

1 sl võid

2 dl vahukoort

100 g riivitud juustu

soola

pipart

tüümiani

Koori kartulid ja sibulad, lõika õhukesteks viiludeks. Pane võitatud ahjuvormi põhja kartuliviilud, raputa neile tüümiani, tõsta kartulite peale võis praetud sibulaviilud. Pruunista hakkliha ja purustatud küüslaauk, maitsesta soola ja pipraga ja laota vormi. Maitsesta vahukoor soola ja pipraga ning vala hakklihale. Raputa peale riivjuustu ja küpseta 200kraadises ahjus 1 tund.

(retseptipõhi Lia Virkuse ja Pille Endeni "Nutika perenaise kokaraamatust")

Väga väga maitsev vorm tuli, soovitan kõigile. Ma ise kartsin, et kartul jääb maitsetu, kuid kaste tuli tõeliselt koorene, kartul oli mahe ja hakkliha mõnusalt vürtsine. Hakklihale lisasime meie muidugi oma tüüpmaitseaine, lihaüldmaitseaine. Seda me topime ka igasse toitu.

Vorm sai küll nii täis, et järgmine kord tuleb targem olla ja kohe ahjuplaat sellele alla panna: seekord sai roa küpsemistunni jooksul korra tubegi tuulutatud ja sinist suitsu välja aetud.

Iirisevahvel

1 pakk suuri vahvlilehti
200 g võid
450 g iiriseid

Sulata või. Pane sulanud või sisse iirised ja kuumuta, kuni oled saanud ühtlase massi. Kata vahvlikihid iiriseseguga ja lase saadud maiusel veidi seista. Saadud iirisevahvel maitseb hää!

(retseptipõhi vahvli ümbrispaberi tagaküljelt)

Minu poolt maitsmata jäänud maius, kuid ma peaksin teadma, kuidas see maitseb, ja maitseb hää. Algses retseptis oli iiriseid vähem ja või hulk sama: suurendasin iiriste hulka ja ausõna, rohkem võid sinna küll panna polnud vaja. Mida hoiatan: väga molutama ei tohiks iirise vahlilehtedele määrimisel jääda, sest muidu hakkab saadud iirisesegu tahkuma ja seda tuleks uuesti kuumutada vedelama massi saamiseks. Kes seda viitsib, eksole.

Kurgine kartulivorm lihaga

400-500 g sealiha
7-8 kartulit
1 sibul
2-3 marineeritud kurki
1 dl kurgimarinaadi
1 dl vett
1 tl sinepit
2 dl kohvikoort
soola
pipart
tüümiani

Lõika liha umbes 1 cm paksusteks viiludeks ja pruunista need pannil mõlemalt poolt. Lao lihaviilud ahjuvormi põhja ning küpseta 200kraadises ahjus 15 minutit. Maitsesta soola ja pipraga. Koori ja viiluta kartul ja sibul, lõika kurgid kuubikuteks. Pane kartuliviilud vormi äärde, riputa peale tüümiani, ning tõsta sibulad ja kurgid kartulite ja liha vahele. Sega vesi, kurgimarinaad ja sinep. Lisa kohvikoor ning vala kaste vormi. Küpseta 175kraadises ahjus 1 tund.

(retseptipõhi Lia Virkuse ja Pille Endeni "Nutika perenaise kokaraamatust")

See retsept vajab veidi disainimist, kuid ma panin ta siia kirja nagu retseptiraamatus oli. Enam-vähem. Tüümian kartulil hakkas meile eelmisest nädalavahetusest nii meeldima, et see läks kordusesse. Toda kartulit tüümianiga mul veel kirjas polegi: see toit söödi nii kiiresti ära, et ma pildistama ei jõudnudki.
Igal juhul soovituseks tegijatele: kui tahad koorest kastet, kasuta vahukoort. Kohvikoor läheb kuumutades tükki. Me ise unustasime seekord kurgivedeliku ära, millest on kahju, aga järgmine kord läheb sisse kindlasti kurgivedelik ja ROHKEM kurki: siis peaks kokku tulema kurgine kartulivorm. Kuna me juba nii hoogu oleme läinud retseptide proovimisega, siis nuputasin mis ma nuputasin, kuid välja nuputasin: selle retsepti eripära peaks olema vormi kurgine maitse. Ilma selleta on tulemus liiga tavaline.
Aga söök oli hea ja kui ma kohe poleks kaameraga jooksnud, mees kõrval irvitamas, oleks seegi pilt jäänud tegemata. Ma pärast lahmasin veel otsa kartulit kurgiga sisse, salaja muidugi. Nüüd jääb vaid oodata, millal mees õhtusööki soojendama läheb ja köögist kisa kostab: kus tema kartulid on.

Elli-tädi õuna-kohupiimakook

PÕHI:
4 dl jahu (soovitavalt täistera- või speltajahu)
1 tl soodat
150 g võid
1 muna
2 sl tumedat suhkrut
2-3 sl hapukoort
TÄIDIS:
3-4 õuna
200 g kohupiima
0,5 dl suhkrut
1 muna
2 sl hapukoort
2 sl sulatatud võid

Ühenda jahu soodaga. Sega kokku jahusegu ja toasoe või (soovitavalt mikseri tainakonksudega või köögikombainis). Lisa pool lahtiklopitud muna, suhkur ja hapukoor. Töötle ühtlaseks tainaks ning lase vähemalt 1 tund külmas seista. Samal ajal puhasta õunad ja lõika viiludeks või väikesteks kuubikuteks. Sega kokku täidiseained. Jaga tainas pooleks ja rulli kaks nelinurka. Pane üks neist ahjuplaadile või -vormi, laota täidis peale ning kata teise tainatükiga. Määri kook järelejäänud poole lahtiklopitud munaga. Küpseta 200kraadises ahjus 30 minutit.

(retseptipõhi Lia Virkuse ja Pille Endeni "Nutika perenaise kokaraamatust")

Mina tervislik ei ole: minul kodus speltajahu ja tumedat suhkrut polnud, tegin tavalise kraamiga. Poest vaadates olin sunnitud tõdema, et jahudest müüakse meil siin peale nisu- veel ka rukkijahu, sellega asi piirduski.
Kook oli selline, et tainast ei tulnud üldse palju, ja nii ma kuidagi pool sellest vormi põhja litsusin. Retsepti autorid rullisid koogile ikka teise tainaplaadi peale, mina rullida ei viitsinud ja kuna kogu kraami tundus olevat nii vähe, tegin ainult ribad. Järgmine kord ribasid tehes olen targem: ka neid tuleks tegelikult rullida, näeksid seksikamad välja.
Täidise kohta ütleks, et tegin kolme sibulaõunaga, mis teatavasti pole kuigi suured: õuna sai palju. Kohupiim oli ainult kergelt sidusaineks, peamine täidiseosa oli ikkagi õun. Seega nelja õuna ma selles täidises küll ette ei kujutaks.
Küpsedes lõhnas hästi, lausa liiga hästi (see oli vist see kohupiim), kuid valmis saades oli täpselt see, mida ma sest oodanud olin, isegi rohkemgi veel: vanaema õunakook. Või siis see matsikook, nagu mina neid kutsun. Eks ma mehele tegingi tema tellimise peale ja mehele meeldis väga (poiss sõi ka hea meelega), kuid mulle ei maitsenud. Kellele aga meeldivad sellised mitte hõrgud peened road, vaid just vanaema-tüüpi - soovitan, see retsept on teile! Ise teen seda ka kindlasti veel, kuid seda pigem juhul kui meest rõõmustada tahan ja endal parasjagu kaaluga probleeme on.

Heeringa-leivasalat

200-250 g heeringafileed
2 sibulat
2 keedetud porgandit
2 marineeritud kurki
3 keedetud muna
400-500 g leiba
2-2,5 dl hapukoort
2-3 dl majoneesi

Haki heeringafileed, kooritud sibulad ja porgandid, kurgid ja munad võimalikult peeneks. Eemalda leivalt koorik ja riivi leib, sega hakitud ained. Ühenda hapukoor majoneesiga, vala leivasegule ning sega hoolsalt läbi. Lase saadud massil 3-4 tundi kuni järgmise päevani külmas seista.

(retseptipõhi Lia Virkuse ja Pille Endeni "Nutika perenaise kokaraamatust")

Tunnistan kohe alguses, et tegemist oli tegelikult tordiga ja kui torti ma seda ka tegin: ilusti vormi, suru kokku, toidukile vahele, särgid-värgid. Kui ma selle siis järgmine päev vormist välja kummutasin, oli mu "tort" kui lai plötsakas, vaatasin ja vaatasin teist ning otsustasin lõpuks, et see pole ikka tort, see on salat. Aga kusjuures väga hea salat: kellele heeringaleib maitseb, julgen soovitada. Mina teen seda kindasti veel. Tõtt öelda tekkis mul peale esimest maitsmist kohe kahjutunne, et kedagi külla pole tulemas: oi ma kekkaks, kus olen alles osav perenaine ja oskan ka miskit.
Mehepoolne kommentaar oli: see sobib millegi kõrvale. Et siis temale paljalt süüa ei kõlvanud, sõi kartuli kõrvale. Väike pettumus muidugi mulle, sest mu arust oli salat tõesti hästi õnnestunud, kuid olgu siis nii: mulle maitses see väga.

Maasika-šokolaadijäätis

4 munakollast
1/2 dl tuhksuhkrut
4 dl vahukoort
1 sl vanillisuhkrut
6 dl maasikatoormoosi
100 g šokolaadi

Klopi vahukoor tihkeks vahuks. Teises kausis vahusta munakollased vanilli- ja tuhksuhkruga. Sega munakollane vahukoorega, lisa hulka maasikatoormoos ja riivi saadud segusse šokolaad. Valmista jäätis ajavaruga eelmisel õhtul, et segu jõuaks pakkumise hetkeks korralikult läbi külmuda.

(retseptipõhi Ruokalehti'st)


Mind üllatas, et jäätise valmistamine nii lihtne on. Lisaks üllatas mind, et kogu segu nii kaua külmub. Mees küsis muidugi, et kas valget jäätist teha ei saa, mille peale kurjalt käskisin tehtud maiuse endale jätta: küll mina juba seda väärtustada oskan. Eks järgmine kord teen talle ekstra igavat valget jäätist ja endale seda peent varianti šokolaadi ja maasikatega.

Kartuli-hakklihakeerud

500 g keedetud kartuleid

250 g võid

8 dl jahu

2 tl soola

1-2 küünt küüslaauku

1 sibul

300 g hakkliha

maitseaineid hakkliha praadimiseks

muna määrimiseks

juustu kaunistamiseks

Keeda kartulid ja püreeri, maitsesta soolaga. Näpi või ja jahu purutaoliseks massiks. Sega juurde kartulimass. Hoia saadud segu 1 tund külmikus. Haki sibul ja purusta küüslaauk ning prae paar minutit õlis. Lisa hakkliha ja jätka pruunistamist. Lõpuks sega juurde hapukoor, tomatipasta ja maitseained. Rulli tainas laiali ja kata täidisega. Keera tihedalt rulli ning lõika 2 cm paksusteks viiludeks. Aseta viilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Määri lahtiklopitud munaga. Küpseta 175°C juures praeahjus, kuni rullid on kuldpruunid. Vahepeal raputa rullidele riivitud juustu.

(retseptipõhi Toidutarest)

Kuna mul kaal puudub, siis sai kartulite kogus taignasse valitud suht suvaliselt, ka panin ma veidi vähem jahu ja võid (seda siis ühe paki ehk 175 g): muud ei juhtunudki, kui et tainas oli veidi "märjem", häda pärast andis sellega täitsa ringi käia. Hiljem maitses mingeid kõrvalekaldeid seepärast vaevalt esines.
Kuidas kartulipüreed teha, ma ei kirjuta: tehku igaüks oma äranägemise järgi. Minul läks see untsu (tuli selline svammitaoline), kuid õnneks jahu lisamine ja hilisem küpsetamine päästis.
Algses retseptis kasutati maitsestamata jogurtit, kuid kuna mul seda kodus polnud, panin hapukoort. Ka otsustasin ma terve hapukoorepaki lõpu hakklihale pigistada, mistõttu seda sai veidi palju, kuid lõpptulemus ei tulnud siiski vedel.
Hakklihamassi minu tehtud kogusesuhetes kartuliga ei tulnud väga palju: pigem jäi domineerima kartul ja hakkliha oli kusagil seal sees. Minule sobis, mees kui lihanõudleja oleks kindlasti tahtnud rohkem. Üldse läks kogu toit kaubaks nii, et mees sai seda süüa majoneesi ja mingi terava kastmega ülekallatult (pole just hea reklaam tulemusele), mina sõin kui pirukat näpuvahel, suurem poiss samamoodi. Suurem poiss, kes viimasel ajal on olnud rohkem kui niru ja pepsi söömaga, sõi lausa kolm pirukat järjest!
Kui ma kogu selle rulli sain kokku mäditud, tuli teine üle poole meetri pikk. Ma ei tea, mu viimasel ajal proovitud pirukalaadsed asjad kipuvad millegipärast tulema sellised üüratult suured. Et asjale "rohkem ilmet anda", lükkasin rulli kokkupoole ja seepärast see selliseks ovaalseks ja laiupidi suureks jälle läkski. Algse retsepti juuresoleval pildil olid rullid kenad väikesed ümmargused ja juustu neil peal ei olnud: keerud jäid kenasti näha ja toit ahvatlev. Minu lõpptulemus nii ahvatlev polnud, kuid maitse kõlbas ja vähemalt kaks-kolmandikku sööjatest oli tulemusega väga rahul.

EDIT: 07.05.2010 lisasin uue pildi. Nüüdseks on keerdusid tehtud päris mitmeid kordi, viimastel katsetustel on pirukad ümmarguseks ka läinud. Köögikaalu uhke omanikuna võin öelda, et täpseid koguseid järgides on retseptis ikka häbemata vähe täidisematerjali: minule sobib, aga meest sellega ikka ära ei peta. Martin suurimad lemmikud!