1 dl käesooja vett
40 g võid
0,5 tl soola
0,5 dl riivsaia
700 g kirsse (värskeid või külmutatud)
1 sl rummi
1 tl vanillsuhkrut
1 dl suhkrut
1 tl kaneeli
rasvainet peale määrimiseks ja riivsaia praadimiseks
tuhksuhkrut kaunistamiseks
Sõelu jahu suurde kaussi ja tee keskele süvend. Kalla süvendisse omavahel segatud vesi, sulatatud või ja sool. Sega kõik ühtlaseks tainaks ja jätka sõtkumist laual, kuni tainas on elastne ja läikiv. Pintselda tainapalli toiduõliga ja aseta kaanega suletavasse kaussi. Tõsta kauss umbes pooleks tunniks soojaveevanni.
Sulata pannil või ja lisa riivsai ning prae pidevalt segades 5 minutit. Tõsta tulelt ja jahuta. Täidise jaoks sega kividest puhastatud või sulatatud kirsid rummi, vanillsuhkru, suhkru ja kaneeliga.
Puista laud kergelt jahuga üle ja rulli tainas piklikuks õhukeseks plaadiks. Määri lahtirullitud tainale esmalt riivsaiasegu ja selle peale kirsitäidis. Tõsta tainas lühematest servadest veidi täidise peale ja keera pikkupidi rulli. Aseta struudel võiga määritud ahjupannile, pintselda üle ühe osa sulavõiga ja küpseta 180kraadises ahjus 45 minutit. Vahepeal pintselda struudlit veel järelejäänud sulavõiga. Sõelu ahjusoojale struudlile peale tuhksuhkrut.
Esiteks kasutasin ma jälle õnnelikuna palmirasva ehk siis piimalised jäid retseptist välja. Kuna ma olen kitsi, siis riivsaia praadisin siiski oliivõliga: vahet ju pole. Minu jaoks. Seda tunnistan küll: mida ägedat see riivsai seal vahel pidi tegema, ma aru ei saanudki. Aga ma panin. Nagu retseptis oli ette nähtud.
Kirssidega oli üks rist ja viletsus: ma kurnasin neid kaks korda ja tainale tõstes pigistasin mahla ka välja, kuid ikkagi hakkas peale poolt küpsemist ahjuplaat lainetama. Kuidas algses retseptis saadi selline struudel, et sees tainakihid on heledatena (mitte mahlast läbiimbunutena), ei kujuta ette.
Muidu maitses hea ja otsa sai kohe. Aa, lisan: sööjaks olin magusanälgas mina, nii et Martin sellele ei kandideerinud. Siiski! magus see struudel küll polnud. Järgmine kord tehes kasutaks magusat moosi, nii proovi mõttes.
Ja ma muidugi ei kujutanud üldse ette, et struudel selline on, irw, ma ei teadnudki, milline üks struudel peaks välja nägema. Kusjuures ei näinud minu arust väga apetiitne välja: nagu keedetud soolikas. Naljakas. Imelik. Veidi õõvastavgi. Kui tuhksuhkrut peale raputada, pole näha (ja on ka magusam!), kuid ilma küll ei kõlba isu äratamiseks lauale tõsta, minu struudlit küll mitte.
Seda ka lõppu, et tainas oli super: ilma jahu alla puistamata rullisin imeõhukeseks, ei jäänud ta kinni ega kippunud katki minema. Osav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar